Maaelu - Eesti julgeoleku ja jätkusuutlikkuse tagatis

 
landscape-tree-nature-grass-cloud-plant-708900-pxhere.com.jpg

Eesti jätkusuutlikkuse tagatis on innovatsioon mitte ainult IT sektoris, vaid eelkõige sotsiaal-majanduslike innovaatiliste lahenduste rakendamises. See tähendab senisest suuremat prioriteeti regionaalpoliitikale ja maaelu arengule.

 
 

Rea Raus
KE Riigikogu kandidaat Saare- , Lääne-, Hiiumaal
PhD, jätkusuutliku arengu ekspert

Maaelust räägitakse sageli. Enne valimisi mõistagi rohkem – siis ennekõike selle edendamisest, peale valimisi aga efektiivsusest, teenuste koondamisest keskustesse, kvaliteedi tõstmisest jne. Paraku teavad need, kes ise maal elavad, et see viimane retoorika toob enamasti kaasa teenuste kadumise või kättesaadavuse halvenemise külades  ja väiksemates kohtades. Viimase haldusreformi - mis lubas kulude kokkuhoidu  ja kvaliteedi paranemist -  tagajärjel näeme juba praegu, kuidas otsustusõigus libiseb taas suurematesse keskustesse. Volikogudesse valitakse linnade  ja suuremate keskuste inimesi, kes kogu hiigelpiirkonna üle otsustama hakkavad. Ääremaastumise ohud on ilmsed. See on loogiline - valijaid, kes hääletavad, on ikka rohkem linnades ja keskustes.  Nii juhtubki see, et kohaliku tasandi otsustuskogudesse ei satu enam eriti külade ja väiksemate kohtade esindajaid ja  kui otsustada on vaja väheste finants- või muude ressursside jagunemise üle, siis demokraatlikus süsteemis loeb enamuse hääl. Nii võibki maaelu vähemusse jääda ühes külaelu esindajate, nende vajaduste, ideede ja mõtetega. Nende hääl lihtsalt enam ei kosta siis, kui tuleb teha olulisi valikuid. 

Väidan, et see on Eesti riigile ja rahvale kahjulik areng ja riik ning omavalitsused peavad siin olulisi strateegilisi samme astuma, et luua tasakaalustavaid süsteeme. Küsite miks? Aga lubage selgitada.

Armastus ja toit

Selle alapealkirja all ei pea ma silmas vana kõnekäändu, et armastus käib kõhu kaudu.  Küll aga kahte väga olulist mõtet.

Esiteks, Eesti jätkusuutlik tulevik sõltub sellest, kui hoolivad oleme oma keskkonna ja inimeste vastu, maaelu vastu tervikuna.  See tulevik sõltub sellest, kas lisaks numbritele ja kasumlikkusele suudame esile tõsta väärtused ja armastuse - arusaamise, et Eesti peab elama hästi igas maanurgas. Me hoolime ja kaitseme ikka seda, mida armastame. Armastame aga seda, mida tunneme ja teame, armastame oma kodukohtasid, oma metsi ja põlde, oma küla ja talu.  Mitte keegi teine ei seisa paremini oma kodukoha eest kui ikka needsamad inimesed, kes seal elavad. Nemad teavad, kuidas asjad käivad, mida ja kuidas on vaja. Järelikult - me peame väga-väga hoidma oma maainimesi ja maaelu, kui soovime, et kogu meie kodumaa oleks hoitud. See tähendab, et peame suutma teha poliitilisi otsuseid nii kohalikul kui riiklikul tasandil nii, et need toetaksid, hoiaksid ja, vajadusel, ka taastaks maaelu ning selle mitmekesisust.

Ühe näitena võib rääkida soodsatest transpordiühendustest nagu tasuta bussisõit. Siin on kindlasti veel paikaloksumise ruumi, bussiaegade ja marsuutide kohendamist, aga maaelu jätkumiseks väga oluline samm on tehtud.  Peame asuma looma eeltingimusi selleks, et vilgas ja rõõmus elu ühes lastega peredega tuleks maale tagasi. Lastega pere ei saa oodata, et ehk kunagi aastate pärast luuakse nende elukohta lasteaia- ja koolikohti.  Selleks on vaja soodsad tingimused enne tagada ja alles siis hakkab positiivne areng samm-sammult ka toimima. Ehk  teisisõnu, praegune nö. lumepalliefekt, kus inimesed lähevad maalt ära, siis kaotatakse teenuseid (sest inimesi jääb vähemaks) ja seetõttu veelgi enam inimesi lahkub - see tuleb tagasi pöörata.  Noorte perede maale elama jäämiseks ja siia elama tulemiseks on võimalik nii mõndagi ära teha. Kodude soetamiseks võetakse küll laenu, kuid omafinantseeringu nõuded on selleks sageli ülejõukäivad. Kui me riigina asume siin noori toetama, et nad ei peaks omafinantseeringu pärast muretsema, siis on üks oluline samm kodu loomisel tehtud. KE valimisplatvormis on täna selline lubadus olemas. Selleks et noored pered maal ka püsiks on vaja töökohti. Eestis räägitakse viimasel ajal tööjõupuudusest, tööd on rohkem kui häid töötajaid. Kuidas luua eeldused, et töökohad just maale “koliksid”? Ka siin on riigil võimalik palju ära teha - läbi erinevate soodustuste maa-ettevõtjatele, eriti väike-ettevõtjatele, kes viimastel aastatel erinevate regulatsioonidega üsna üle koormatud on.  Kusjuures – inimesed tahavad maale elama tulla ja seda üha rohkem, sest siin on paremad tingimused laste kasvatamiseks, puhas ja turvaline elukeskkond. Vaja on sellele tahtele vaid vastu tulla ning vastavad võimalused luua.

Läbi maaettevõtluse sihipärase toetamise saab luua soodsa kasvupinnase uute väikeettevõtete loomiseks, kelle eesmärgiks ei peakski olema maailma vallutada ja ilmtingimata Euroopa suurimaks eks- või importijaks saamine. Selliste väike-ettevõtete eesmärk võiks olla endale ja oma perele töötasu ehk töökohtade kindlustamine. Ja seeläbi ka kogu maaelu kindlustamine.

Toon siinkohal mõtte Rainer Katteli (TTÜ/TalTech) sulest, kes on minu arvates üks innovaatilisemaid ja eesrindlikumaid majandusteadlasi, pakkudes lahendusi ühteaegu globaalsele jätkusuutlikkuse kriisile ja kohapealsele, maaelu arengule. Ta räägib radikaalsest lokaalsusest nii:

Radikaalne lokaalsus elab kohapealsest ringkäendusest, kohalikud tootjad ja teenusepakkujad on üksteisele kundedeks. Me võime lihtsalt leida näiteid kaupadest ja teenustest, mis tootmistehnoloogiate arenedes on võimalik radikaalse lokaalsuse paradigmas pakkuda- alates kohalikust toidust kuni riiete, tööstuskaupade ning individualiseeritud tervishoiuni välja. Sellisel radikaalsel lokaalsusel on olulised majanduspoliitilised eeldused, millele peaksime lähiaastate majanduspoliitilises debatis keskenduma.

Loe lähemalt: http://maaleht.delfi.ee/news/maaleht/arvamus/rainer-kattel-majanduspoliitika-kui-kollektiivne-kohanemine?id=70337569

 

Kattel soovitab siin loobuda suurtest ostukeskustest, hiiglaslikest kaubakettidest, mis automaatselt elimineerivad kohalikud väiketootjad. Seda fenomeni, kuidas esmapilgul toredad kaubanduskeskused kaotavad piirkonnas tegelikult töökohti ja jätkusuutlikkust ning isegi vähendavad erinevate klubide, ringide, inimeste kooskäimisühenduste arvu, on uuritud üsnagi palju, näiteks USA-s.

Veel pakub Kattel mitmeid erinevaid võimalusi, kus riik ja omavalitsus saaks kõigepealt strateegiliselt, aga siis ka juba reaalseid samme astudes, panustada ühtlasi maaelu arengusse ja samas ka inimese tervisesse. Näiteks võiks koolide, lasteaedade toit pärineda vaid kohalikelt tootjatelt ja vastata keskkonnasõbraliku tootmise nõuetele. Sellega luuakse väga kiiresti turg kümnetele väiketootjatele ja põllumeestele oma piirkonnas. Rääkimata toidu kvaliteedist ning terviseedendusest laiemalt.

 

Ja jõudsimegi toiduni ehk teise olulise teemani.

Eestis on jõudsalt arenemas OTT-võrgustik (Otse Tootjalt Tarbijale), kus just seesama, Rainer Katteli poolt rõhutatud, mõte on juba teoks saamas. OTT toob kokku väiketalunikud ja põllumehed, et pakkuda tarbijatele mitte ainult head ja puhast kodumaist toitu omaenda piirkonnast, vaid loob lisaks tarbijatele mugavamaid kauba soetamise võimalusi. Lisaks kaubakohtumistele soetatakse olulisemad toidukaubad pakiautomaatide, kojutoomise ja muude võimalustega. Hiljuti avati Haapsalus oma OTT kauplus, mis üha areneb ja tarbijate seas järjest populaarsust kasvatab. Väiketootjad on ühinemas ka ühistustesse, kus luuakse veelgi paremaid võimalusi ühiseks kauba müümiseks tarbijatele. Kui käitumise muutumisest juba harjumus saab, on oma kodukoha toidu kättesaamine sama mugav ja harjumuspärane kui ostukeskuses käru lükkamine, mis on tihti täis teabkus tuhandete kilomeetrite kaugusel toodetud asju ning mille ostmine viib raha (ja töökohad) kiiresti oma piirkonnast välja.

Tänaseks on maailmas juba väga palju uuringuid, majandusmudeleid ja soovitusi, mis ikka ja taas rõhutavad, kui oluline on inimese tervisele puhas, keskkonnasõbralikult kasvatatud toit. Kui lisame sellele veel kodumaisuse ja eriti  oma enda piirkonnas kasvatatu olulisuse saamegi ühe olulise sotsiaalpoliitilise ja keskkonnamõõtme, mis toob kokku nii inimese tervise, meie maaelu tugevuse, looduskeskkonna säilimise kui ka kogu Eesti jätkusuutlikkuse. Rääkimata sellest, et niisugust  mudelit nimetatakse tänapäeval  sotsiaalinnovatsiooniks ja parimad majandus- ja rahvastikuteadlased rõhutavad vajadust selliste seostatud lähenemiste järele ammu.

Mistahes mudeleid on võimalik kergemini ja paremini rakendada ikka väiksemates piirkondades.  Seda mitmel põhjusel. Esiteks on väikesel skaalal võimalik asju paremini planeerida ja seostatult näha ning teiseks oluliseks põhjuseks on ka see, et vajadusel saab kiiresti vigu korrigeerida, parandada, koostöös veelgi paremaid lahendusi rakendada. On ju selge, et suurte muutuste ellukutsumisel peab arvestama ka võimalike vigade ja nende parandamise võimekusega.

Teeme ära - Saaremaal, Hiiumaal, Läänemaal?

Julgeolek

Armastusest, tervisest, toidust, põllumajandusest juba rääkisime - aga mis puutub siia julgeolek?

Maaelu õitsenguga seonduv ei tähenda sugugi ainult armsaid lambakarju, lainetavaid viljapõlde, rahvusmustris käpiku kudumist ja küla laulukoori. See ei tähenda ainult põnevaid matkaradasid, metsikuid metsi ja ilusaid järvepeegleid. Maaelu on otseselt julgeoleku küsimus. NATO teataja teemalehelt leiame väga mitmeid arutelusid sellest, kuidas keskkond, vesi, energia, toit - need kõik on otseselt julgeolekuga seotud küsimused. Iga riik peab oskama ja tahtma näha ette kriiside korral tegutsemist. Ei pea olema teaduste doktor selleks, et mõista, et mistahes kriisi korral on vaja rahuldada inimeste esmavajadusi. Kui kasvõi ainult toidujulgeolekust rääkida, siis rõhutab NATO teataja (https://www.nato.int/docu/review/2012/Food-Water-Energy/Food-security-importance/ET/index.htm)  seda, et toidujulgeolek ei teki iseenesest. Heaoluriikide kodanikena tundub sageli, et toit on ju alati olemas ning keegi ei kujuta ette, mida üldse teha siis kui esineb tõrkeid toiduga varustatuses. Kui aga peaks esinema, siis tuleb meile kiiresti meelde see, et näljane inimene on ikka kuri. Ja väga näljane on väga kuri. Samas võib toiduga varustamises tõrkeid esineda mitte ainult sõjaliste konfliktide korral, vaid ka loodusõnnetuste, mürgituste, majanduslike probleemide, elektrikatkestuste,  terrorismi jms. korral. Toiduga varustatust või selle katkestamist kasutatakse otseselt sõjaliste rünnakute või oluliste mõjutamisvõtetena, näiteks isoleerides teatud piirkonna võimalusi toiduga varustamisel. Sama artikkel rõhutab just kohaliku toidutootmise olulisust, kohaliku toidu varustuskindlust. See omakorda tähendab seda, et inimesed peavad elama maal, tegelema toidutootmise ja muul viisil elu alalhoidmisega lisaks jätkusuutlikkuse vaatele lisaks julgeoleku mõttes.

Puhas joogivesi on maailmas kohati juba kulla hinnaga mõõdetav. Eesti on seni olnud kuulus oma puhta joogivee ja selle kättesaadavuse poolest, kuigi ka siin esineb seoses kaevandustega piirkondi, kus olukord enam nii ei ole. Seetõttu on võimalike kaevanduste edasiarendamisel julgeoleku küsimuseks joogivee olemasolu ja selle puhtuse säilitamine, eriti põhjavee kaitse. Ärgem unustagem - meie jõed, järved, allikad ei ole vajalikud ainult inimese elus püsimiseks. Need on vajalikud miljonitele olenditele, kelle heaolust sõltub meie endi eksistents, meie tervis. Meie julgeolek on seotud nende julgeolekuga, kogu keskkonna hea tervisega.

Seega - Eesti maaelu aktiivsus ja heaolu peab olema Eesti riigi esimene prioriteet, kui soovime rääkida meie kaitsevõimest, julgeoleku garantiidest.  Meie rahva jaoks võib see olla isegi olulisem, kui järjekordsete relvade ostmine.

Kokkuvõtteks

Eesti jätkusuutlikkuse tagatis on innovatsioon mitte ainult IT sektoris, vaid eelkõige sotsiaal-majanduslike innovaatiliste lahenduste rakendamises. See tähendab senisest suuremat prioriteeti regionaalpoliitikale ja maaelu arengule.

See tähendab majanduskasvu asemel majandustihedusest rääkimist (ja muidugi tegutsemist), tugevat fookust maaettevõtluse toetamisele, omamaise kapitali toetamisele, kohalike põllumeeste, kalurite ja teiste tootjate tegevuse toetamist reaalsete soodustuste ning toetusprogrammide kaudu. See tähendab noortele peredele maaletulemiseks ja maale elama jäämiseks eraldi toetusvõimaluste loomist.  See tähendab maavanaemade ja –isade väärtustamist, hoidmist ja neile võimaluste loomist oma tarkuse edasiandmiseks lastele.  See tähendab puhta kodumaise toidu ja hea elukeskkonna garanteerimist meie inimeste  hea tervise tagamiseks.

 

Miks ma sellest räägin? Sest ma elan just siin, Läänemaal. Armastan ja hoolin sellest piirkonnast ja töötan juba aastaid selle nimel, et ülalkirjeldatud visioon saaks teoks. Eriti järgmisel neljal aastal.